Kirjeldus
Ta roomab põlvili oma koera kõrval ja tema tuhkast juustest libiseb kroon. Ta pole üksteist päeva kodus olnud. Ema arvab, et ta on merre kadunud, aga tegelikult on ta alati olnud tinglikult. Pudel tõmmatakse tema kurgust välja ja kiri rullitakse kokku. Vihm on muutnud tänavad väikesteks lintideks ja nüüd muutuvad mehed kiviks. Tema kodu ees on pilliroost müür, ja tundmatult tuleb maa peale. Kus on tema koer, kas ta ei ole näinud, et see taevast alla langeb? Ja sööb tema huultelt loomingu hinge.
